Harri on nagu makroflex. Selline paks kleepuv möga, mida tundub alguses jube hea mõte näpuga katsuda, aga siis avastad, neid käsi ei saa enam mitte kunagi puhtaks. Aga samas hoiab see möks kõike seda värkki ühes tükis koos ja liikumas. Harriga ei ole lihtsad asjad enamasti lihtsad. Aga tal ei ole meiega ka lihtne, seega kõik on perfektselt tasakaalus. Tal on see…noh..too roheline metslane e30 touring, mida te kõige paremini Eesti dragrace maailmast tunnete. Kunagi Tallinna tänavatel sõitvast autost on saanud total makeoveri näol nüüdseks pea tundmatuseni muutunud kiirenduspill. Igapäevaselt kruiisib kutt ringi tiimibussiga ja oma aega ootavad e38 ja veel „mõned“ lõpetamata projektid.
Enamasti on naispooled need, kes manitsevad isasloomi rohkem familiaarsetele väärtustele tähelepanu pöörama. Harva on naine see, kes mehe uksest välja viskab, et ta garaaži läheks. Haruldane on see, kui naine ise kaasa tuleb ja päriselt midagi teeb ka. Airi on selle makroflexi värgiga eriti hästi kursis, sest tegelikult tuli ta lihtsalt ühel päeval korraks tarktorikuuri külla, aga ära enam ei läinudki. Ja see sobib meile ideaalselt, sest muidu poleks meie perevagun kunagi kasitud ja puhas 😊 Tal on ka haigus nimega e30 juba viimased 10 aastat. Kunagi krooniajal esimeseks autoks ostetud e30 cabrio on siiani alles ja läheb aina kiiremaks, ilusamaks ja võib vist öelda, et masin on oma väärtust pea kümne kordselt tõstnud.
Rauno tuli ühel õhtul … korraks garaaži. Inimene on tegelikult harjunud, et mutrivõtmetel on kahekohalised näidud, mille esimene number on vähemalt 2. Seega rullika mikromõõdus kruve kruttida on nagu meeldiv puhkus ja tagasild või käigukast on paras üksi, ühe käega toetades, paika visata. Tegelemaks härra figuuriga panime ta trenni ka. Võistlussituatsioonis on tema kohustuseks peale rehvide soendamist poole raja peale joosta ja auto tagasi juhendada. Autovalikute poolest on Rauno täiesti vales seltskonnas. Mees on Audide fänn ja sõidab A4-ga, ehk siis märksõnad on hallmetallik, universaal, diisel. Enamus ajast cruisib ka mingi punase Volkaribussiga ringi, noh siis kui Audi katki on 😀
Tuli üks õhtu… saate ehk isegi aru, eksole. Tegelikult käis mees ikka paar korda varbaga vett katsumas, enne, kui pea ees tundmatusse sukeldus. Märt mäletab, kui rullikad olid veel uued autod ja ei häbene sellest tihti valju häälega heietada. Ja meil, lastel, on seda pagana ilus kuulata. Märdi tunneb meie boksis eksimatult ära alati perfektselt vormistatud soengu järgi – meie pole veel näinud, et temal “bad hair day” oleks olnud. Igapäevaselt näeb teda Skoda roolis ja bee-emm-veed on jäänud noorusaegade heleroosaks mälestuseks. Välja saab ta ennast ideaalselt elada rohelise metslase peal meie garaazis, ja tundub, et sellest täiesti piisab.
See tüüp, kes näiliselt ei ole oma teadliku elu jooksul mitte midgai tarka teinud. Iga kord, kui pea ukse vahelt sisse pista, võib seda „Eestis tavalist liiki“ näha mõnes garaažinurgas kohvitass ühes ja sigarett teises käes. Olukord võib aga kardniaalselt muutuda, kui tähtajani on jäänud viimane öö ja teised on juba ammu kustunud. Olukordi, kus küsimusele “kas ta magama ka jõudis üldse?” peab vastama eitavalt, on tulnud ette rohkem, kui korra hooaja peale. Boksis tunneb ta ära kaelas rippuva fotoka järgi, mida ta enamasti ei kasuta. Tundub, et Tanel saab oma dopamiinilaksu kätte vanast venetehnikast. Küll aga leidub autopargis lisaks Volgale, ka Alfa Romeo, Opeli takso ja poolteist Volkarit.
Juss on meie pesamuna. Ta tuli nagu väike eksinud kassipoeg ükspäev garaaži juurde ja palus natuke piima. Või tegelikult palus praktika tunde. Igatahes, jube kahju oli sellist väiksekest õue külma kätte tagasi visata ja siis selgus, et see pagana kutsikas keevitab paremini kui mõni uhke väljamaa robot. Tahaks jubedalt öelda, et me kasvatame temast vaikselt inimest ja kui ta suureks saab, võib päris asjalik asi saada, aga tegelikult ta pigem oli juba enne täitsa valmis produkt. NB! Palume jussile mitte tulnuka filmist pärinevat repliiki “Ou Juss, anna ampsu” mitte esitada, ta ei ole nii vana, et seda mäletama peaks. See vend vahetab autosid nagu sokke. Seetõttu on väga raske öelda millega ta hetkel ringi vurab. Üldjuhul on masinapark koosnenud kolmetähelistest markidest. Garaazis on tal ka üks projekt pooleli, mis on hetkel highly classified.
Meie oma personaalne rekkamees. Ja mitte selline, kes niisama Transiti sangas kõvatab või kastimossega sõidab. Ikka täitsa päris aus rekkamees. Tegelikult on Rannol ka rullikas olemas. Selline ilus punast värvi vagun, mis tahab ka ühel päeval uuesti rada näha. Vana paadunud rullnokk nagu ta on, on ta käest läbi käinud rohkem kui üks e30. Seda vist juba ennem kui Airi endale esimese masina ostis. Igapäevaselt chillab kutt e39-ga.
Laurast on meile maalitud pilt kui korralikust Saare provvast, kes on harjunud kolm last ühes- ja koduõllest pehme mees teise kaenla all sirgel sammul kodu poole astuma. Eks ta enamasti peab nii toimetama kah, ime siis, et pärast mingid jutu käivad. Aga ega ta meid ära ei peta, sest me teame küll, et tegelikult on ta seest pehme ja magus nagu üks väike sädelev, ükssarviku kujuline vahukomm.
Hüüdmine “draakon” ei ole saadud mingite eelmise sajandi moetrendide järgi osteldud krokodillinahast saabaste või käekoti järgi. Sellise kutsungi teenivad välja need, kes päriselt oskavad tuld pursata, kui selleks vajadus tekib. Kui teil on draakon koopas, et saa ennast kunagi lõpuni lõdvaks lasta, sest ka kerge turtsatus võib teid tuhastada. Seega, kord peab majas olema! Samas on uhke tunne ka, kui selline võimas olend mõni kord just sulle naeratab 😊
Ärge laske ennast ära petta süütul “väikese Mü” välimusel, sest just nagu sellel pisikesel plikal Muumi lugudes, on ka temal hing sees krutskeid täis. Soontes voolav mõningane slaavi veri annab sellele imagole ainult särtsu juurde, sest kui preili on lõbusas tujus, on kõigil tema ümber päev päikseline. Aga kui tuuleke järsult tormiks pöörab, saad esimese ettejuhtuva veovõlliga üle turja enne, kui ise taibatagi jõuad, et midagi hakkab hapuks minema. Seda õnneks juhtub äärmiselt harva.
Täitsa nagu väärikas daam, elus juba kuskile jõudnud, korter linnas ja maja maal, viisakas töökoht riigiametis, uus auto, mitu kodulooma ja isegi lapse on suutnud peaaegu inimeseks juba kasvatada. Ja siis võtab ühel päeval kätte ja hakkab lastega garaažis hängima ja võistlustel kaasas käima. Astraga on see tore lugu ka veel, et ta ei keeruta kunagi. Kui näiteks vestluspartner tundub rumal, siis ilmselt järgneb verbaalne nokaut kaaslase suunal, mis termineerib eos igasuguse võimaluse edasiseks diskussiooniks.
Harri teab Meelist juba vanadest Viimsiaegadest saadik, kuid ärge laske ennast sellest eksitada. Juhtus ikka nii, et ükspäev tuli Meelis garaazi ja no nii ta läks… Eelnevalt läbiproovitud maisnatest on väidetavalt kõige südamelähedasemaks jäänud Saksa raud. Garaazi ette laekub mees Bmw f11-ga. Tollega on ta sõitnud ka kaks aastat Eesti kiirendusel Bracket klassis. Jällegi on ka sellel mehel garaazis saladusi, millest hetkel ei lubatud kirjutada.
Jaak on vanakooli hunt. Üks päev vedas ta Harri vanasse traktorikuuri ja nii see koht siin elu sisse saigi. Jaak sõitis nõukaajal kardiga ja tänu sellele huvitub motospordist ning käib meil siin vahepeal silma peal hoidmas. Jaak on selline mees kes aitab kõigega kui vaja on, alustades lume lükkamisest ja lõpetades kasvõi võistlusteks treileri laenamisega. Masinapark on sellel vennal juba järgmisele tasemele jõudnud. Lisaks Audile ja Volkarile on tal ka 2-3 Scaniat.
Kui teil tekib Pärnu linnas hirmus tahtmine oma baigiga minna foori taga tüli norima, siis kui satute rohelist tuld ootama ühe tumesinise Audi 200 kõrvale, tasub natuke enne mõelda. Suhteliselt suur tõenäosus on, et leidsite Ivo ja ilmselt on tal jälle NOS-I kraan lahti “ununenud.” Sest inimesel peab ju pagassis pudel olema, kuidas sa lähed linna peale laiama nii, et gaasi kaasas pole. Ja kui talvel siledat vana Audit soolaga marineerida ei taha, võiks ju inimesel üks igapäevasem vagun ka olemas olla. Selline valge ja Lamborghini mootoriga näiteks. Vabal ajal mürab mees aga hoopis teisel pool lahte kahhelplaatidega ringi. Eks meil kõigil on mõni imelik hobi ka…
Tiivol oli ka audi 200. Müüs tolle maha ja igatseb vist siiani seda taga. Nüüd sõidab uhke pemmiga ja Audit käib imetlemas oma parima sõbra Ivo juures.
Väärivad mainimist kasvõi selle pärast, et nad on olnud meie meeskonnas kogu oma elu. Sama ei saa öelda keegi teine meie hulgast.
