Ükskord ammu, seitsme maa ja mere taga, mõned nädalavahetused tagasi Poolas.

Kuigi Poola-Leedu piiri asuv Suwalki ei ole sugugi seitsme maa- ega ammugi mere taga, siis muinasjuttudest laenatud sissejuhatusega järgnevat kirjatükki alustada, tundub enam kui paslik. Sest sõbralikus vennasvabariigis nähtu ja kogetu kuulub tegelikult valdkonda, kus kurja hundi kõhust hüppavad välja rõõmsad punamütsikesed ja rääkivad põrsad oskavad maju paremini ehitada, kui kalewipojad Soomest. Vähemalt siinkirjutaja ei olnud küll valmis selleks, et kirjade järgi justkui päris Euroopas toimuval autospordiüritusel valitseb… pehmelt öeldes anarhia. Veerandmiilil 13 sekundi aega sõitev auto ei ole tegelikult eriti aeglane transpordivahend. Või teistpidi lähenedes, sellise masina kiiruslikest omadustest piisab igati, et asjade kokkulangemisel anda tööd inimestele, kes meisliga marmorisse ridu toksivad. Selles valguses tundub utoopilisena, et kommentaatorid küll manitsevad kõiki kiivrita sõitjaid ja soovitavad sügavalt eelmainitud vahendi muretseda, siis otseselt seda ei nõutud. “Päris klassides” tõsi küll nõuti, aga näiteks sõidukite tehnilist kontrolli Poola klassides ei olnud. Kui veereb, ja ise julged, siis lenda peale ja sõida. Põnev. Eriti vaadates kohalikku masinaparki. Palume eelnenust mitte välja lugeda, et kõik sealpool ehitatud asjad on elektroodiga kokku säristatud veetorudest ja tagaaias mullahunniku ning presendi abil vormitud “klaasplastist” tükkidega kokku käkerdatud juhtumist ootavad õnnetused. Kaugeltki mitte, aga põnevaid, tehniliselt ja vaimselt impotentseid lahendusi leidus siiski rohkem, kui neid jaksaks siinkohal üles tähendada. Lihtsam on erinevatel galeriidel silma peal hoida ja avastamisrõõmu peaks jätkuma kauemaks. 

Aga alustagem meie reisikirjeldusega. 
Reedel, täpselt tund peale planeetitud väljumist läitsime kollektiivse sigareti Kiwitammi traktorikuuri uksesisel peaväljakul. Buss oli pakitud, rivistus andis positiivse tulemuse isikkoosseisu arvestuses, perevagun oli trilerile rihmastatud ja kõik tundus valmis vastu astumaks eesootavale seiklusele tundmatusse. Et hoida kokku teie väärtuslikke minuteid, ei peatuks pikemalt sellel, miks me pidime kolmveerand tundi Riia ringteel külmetama, kuidas Mati lubas meid pissile alles siis, kui Märt taga pingis juba kõõksuma hakkas, sest põis oli kopsust ühu välja pressinud või kuidas on TransitFordi kiirenduslikud omadused raskeveokitest möödumisel. Igatahes veidi vähem, kui kümme tundi peale teele asumist keerasime suurelt maanteelt maha, sest meie öömaja asus linnakesest pisut eemal. Kui põhimaantee kollane valguskuma enam peeglist ei paistnud, hakkas Poola põlismetsa vahel natue hirmus. Kitsas, kurviline ja kirjaldamatult perses teeke, mis ületas korduvalt kitsarööpmelist raudteed ei tundunud kuidagi otsa saavat ja järjest enam raja kohal kokku kasvav mets tekitas tunde üha väiksemaks jäävast võimalusest ümber pöörata ja elusalt tsivilisatsiooni tagasi jõuda. Naelaks oli mingil hetkel teel jalutanud umbes kümneliikmeline tumedalt riietatud seltskond, kes kandis paari meetri kõrgust risti. Kuivõrd meil ei olnud selleks hetkeks enam erilist isu teada saada, kas seltsimehed soovivad uskumatutele sellesama ristiga Jeesust sisse õpetada, või täidavad nad veel mõnda kõrgemat missiooni, pidasime paremaks pisut kiirust lisada. Öömaja oma läbipaistva välisukse, seinast irduvate pistikute ja taskurätiku suuruste tekkidega tundus juba nagu turvaline kindlus ja oma kodu. 

Ärkasime laupäevas. Tegelikult esimesest päevast polegi suurt muljetada, sest hommikul tibutas, lõunal seenetas ja õhtul sadas. Isegi Poolakas pole nii loll, et sellise ilmaga võistlust korraldada. Mis tegelikult küll ei tähenda, et rajal sõidetud poleks too päev. Keegi peale küll ei lubanud, aga noh, ega tahtjaid otseselt keegi ei keelanud ka…
Laupäeva meeldejäävam osa aga oli kahtlemata õhtune oleng koos asjade kokkulangemisel meie juurde ööbima saabunud Leedu kiirendusrongi veduri Aivarasega, kes väga värvikalt valgustas ka kogu ürituse köögipoolt. Tänud talle igatahes, kuigi vaevalt ta neid ridu ise lugema satub 😊

Reissdei. Kuigi poole seitsme ajal, kui varasemad meist liigutama hakkasid, higistasid teised alles kandilist higi, jõudsid kõik enamvähem õigeks ajaks bussi. Kiire tanklapaus, kes kohvi, kes suitsu ja meie võluseiklus maagilisel andrekaver “seepoletegeltsõjaväelennuväli” asfaltplatsil võis alata. Ja kuigi me olime osa sellest spektaaklist ära näinud juba eile, siis kae õudu, täna oli värdjatsirkuses eskponente lähes 70 asemel juba üle 140ne. Väravast voorisid sisse üha järgmised eelmise sajandi lõpust pärinevad tõusva päikese maa taiesed, mida kohalikud pimedad kujurid igal võimalikul moel omile meelepärasemaks skulpteerinud. Milliseid tablette peaks perearst kirjutama inimesele, kes väidab end olevat terve mõistuse juures, kuid tuleb kiirabi Polonezi, FSO 127, Fiat Punto või sukimuki swiftiga kiirendusvõistlusele? Kontrastiks tutikad kroomi kiletatud Audid, kõige-kõigemad poest ostetavad Meeriklased ja näiteks näitusekonditsiooni taastatud kuuekümnendate lõpu Camaro mis kõik NELI Hoosieri slikki paigaltsrtarist suurema vaevata pühaks tolmuks jaksas põletada. 

Katusn vastata ka mõnedele meie maal toimunud üritusest osa võtjale pähe tulla võivale küsimusele.
K: Mis klasside järgi lineup käib ja kes kutsub? V: Mis lineup? Kui tahad, siis lähed. This is Poland
K: Kas suurtel autodel on PRO puu? V: Mis see PRO puu on? This is Poland
K: Kus starter on? V: Starter aeglustab võistluse käiku. This is Poland
K: Millal siis burni võib teha? Siis kui tahad. Soovitavalt mitu korda järjest. This is Poland
K: Millal Stage-I võib sõita? Siis kui valmis saad ja tahad. This is Poland

Ja nii edasi, sest eranditult kõigele, mis tundus meile jabur, ebanormaalne või lausloll tuli vastuseks : This is Poland. Lõpuks ei jäägi muud üle, kui mõelda, et kas peaks ka hakkama joonele tagurdama, tagasisõiduteelt otse kässariga läbi waterboxi uuesti rajale minema ja protsessi käigus kiivri, kui kaalu lisava elemendi maha jätma. Positiivse poole pealt tuleb mainida, et üritus ise oli tegelikult vägev. Eesti kiirendusega võrreldes korralik festar. Rasketehnika näitus, lastealad, söögitelgid, nännipoed, tuuningunäitus, vanatehnika näitus, erinevad võistlused, Drifri ala (mis oli küll eepiliselt mannetu värk) ,batuudid, Benji hüpe… ja põhilise erinevusena. Pealtvaatajad. Tuhandetes. Ja kirjanduslikult liialdamata. Isegi laupäevasel vihmasel ja külmal päeval seisid kümned lootusrikkad näod tunde tühja raja ääres ja ootasid aktsiooni. Millegi pärast pealtvaatajaid boksidesse ei lubatud. Ei teagi, kas boksi pilet oli eraldi hinnaga saadaval või lihtsalt ei juletud massi autode ligi lasta. 

Meie tegemistest nii palju, et kokku tegime 4 ajasõitu. Esimesel ringil kohe tuli 9,9 aga oli ka selge, et autol ei ole jõudu. Järgemööda uusi proove tehes jõudsime vana hea tüsistuseni, et Wastegate hoidis rõhku ainult tühipöördel ja iga gaasivajutus tähendas hea kraami paiskumist atmösfääri enne turbiinilabadeni jõudmist. Samuti esines problem starteri klemmi vastu puruks hõõrdunud õlivoolikul, millele saime asenduse Topolino boksist. Tänud meestele. Viimane kvalliring võttis Harri praktiliselt ideaalse stardi, kuid ülejäänud rada läbiti tugevalt laperdades, ning vari käis lahti tugevalt enne lõpukoonuseid. Tabloole kuvatud 9,8 jättis õhku ainult küsimuse, et mis siit veel oleks võinud tulla. Poola klassi poolfinaalides saime esimeseks vastaseks…. Topolino. Mees ei hakanud mingite aeglaste Estoonetsite pärast rahulikult võtma ja vajutas 7,6 @ 300 km/h . Rullikas poleks selle vastu saanud isegi, kui me oleks talle Tagasi Tulevikku filmi kolmandast osast varastatud, värvilise tossuga põlevaid puuhalge sisse söötnud. Sellega sai siis Poola klass meie jaoks läbi. Leedu Super Comp arvestuses lülitasime poolfinaalis välja ühe kiire Datsuni ja pidime finaalis kohtuma enda suure sõbraga lätimaalt, ehk JOMA Racing Team. Aga täpselt enne meie finaalsõitu saabus öö. Võinoh, korraldajad otsustasid, et saabus, sest suured autod hakkasid juba iga sõit kõigil radadel korraga sõitma. Edasine aga on jällekord valdkonda : This Is Poland. Meie klassis oli kokku kolm võistlejat. Evgeni oma Audiga pani kvalli kinni, meie olime teised ja Datsun kolmas. Kuna meil oli kolmene elliminaator, siis meie läksime kokku Datsuniga ja Lätlane sai soolosõidu. See on oluline fakt, sest Ljolik targema inimesena ei läinud tehnikat lõhkuma ja kuna oli soolosõit, siis tema aeg oli äkki 16,midagi sekundit. Aga… peale võistluse katkestamist tuli info, et lõpptulemused ei selgu mitte kvalifikatsiooni aegade põhjal, vaid poolfinaalide aegade põhjal. See aga tähendas, et meie poolfinaalis “võidu sõidetud” aeg oli mäekõrguselt parem Audi poolt kruiisitud ajast. Seega vaatamata sellele, et päeva parim aeg jäi naabritele, kuulutati esialgu tulemuste tabelis võitjaiks meid. Hiljem ikkagi selgus, et esikoha karikas anti kaasa siiski Lätlastele. Lõppkokkuvõttes ei olegi see enam oluline. Sõita rajal, mis on 200m liimitud Kiltsi ja 200m Rutja , laperdada kontrolli kaotamise piiril, avada vari enne finišit ja sõita ikkagi 9,8 oli jutkui piisav. 

Kiireks lõppsõnaks veel ehk vaid niipalju, et siinkirjutaja personaalse arvamise järgi on Dragfest teist aastat järjest hooaja kõige kõvem dragi üritus. Jah, tehniline korraldus on eepiline fekaal, aga ürituse mõttes on Dragfest järjekordne kordaminek. Toimugu ta Leedus, Poolas või kasvõi Gruusias, niikaua kui samad poised seda veavad, tuleb ka ennast kohale vedada.

Simmtann.

Nüüd Harri poolt ka paar sõna:
Tanel suutis selle toreda ürituse väga huvitavalt ning ausalt kokku võtta, see Poola oli kogemus omaette. Imestan siiani, et meie perevaguni põhiline nõrk koht, ehk poolteljed vastu pidasid, kuigi sai 60ft rekordeid järjest tehtud ning start pidas vaata et paremini kui meil haapsalus liimiga. Aga wastegate’d suutsid jälle üllatada ning boosti ära kaotada, see aeg kui poisid wg vedrusi vahetasi, lootuses et äkki saame vastava ülerõhu, tegelesin koos matiga huvitavate lollustega. Suurest vihast, et autol jõudu pole, asendasime eelmise 75hp nitro shoti ca 120hp oma vastu. Peale neid kahte modifikatsiooni saime õige jõu tagasi ning see lisa nitro oli hull!!! Tänu sellele jõule tegime selle huvitava 9.8 sõidu ning päeva lõpuks parima 60ft 1.34sec.

Aitäh kõigile, kes meid Poola võistlusega aitasid ning kogu tiim kes meil alati olemas on!

Arbeiter Grupp OÜ ja Kain Kivissaar
Aivaras Aiwa
Giedrius Jurevicius & Aivaras Stikelis (thanks for the tehnical help guys! without you our race day had ended)

Mati Põld
Tanel Simon
Rauno Treibek
Sindri Nahk
Märt Kaljurand

#harrisweldworks
#harrisweldworksandmotorsport
#hydroscand
#yaccooil
#stance_ee
#lexplast
#maxxecu
#sleepersgarage
#plastprofiil
#värvikuningas
#jjfabrication
#windorf
#alsystems
#novoral
#untandleisson
#fiftyvisual
#arbeitergroupp
#hlautoosad
#RandeskoAS
#foodmood
#kalatooted