Umbes alates detsembrist 2015 tegutseb eestis asutus nimega „Harri’s Weldworks.“ Kõlab nagu suvaline pisike töökoda, mis tegeleb „maailmatasemel keeviskunsti“ tootmise või trepikäsipuude fabritseerimisega. Kui see ka päriselt nii oleks, jääks kõnealune artikkel õite lühikeseks.
Tegelikult peitub selle nimekobinatsiooni taha põhiliselt üks mees ja tema tegemised erinevate raudtorudega. Et siis ikkagi trepi käsipuud? Aga äkki hoopis turvapuurid, võistlusautode nokaraamid, väljalaskekollektorid ja kõik muu, mis seostub autode modifitseerimisega kasvõi pisut nobedamaks, kui mõistlik oleks.
Härra ise pakub, et tegelikult sai asi alguse umbes 2008, kui Ladakale oli tarvis toota summuti. Edasi on süütu hobi hakanud lumepallina veerema ja tänaseks saavutanud pigem keskmise laviini mõõdu, sest toast leiab pidevalt mõne uue EAL ja/või FIA reeglitele vastava turvapuuri valmimas ja käsi on külge pandud ka mitmetele Eesti mõttes „kõige-kõigematele“ autodele.
Tegelikult on olemas valmidus toota kliendile ka terve võistlusauto. Viite näiteks oma ema vana Daewoo Lanose ja saate vastu täiskomplektse drifti- või dragi auto. Kõlab ju hästi, sest ega kõnealune produkt ei kõlvanud juba tehasest sihipäraselt tarbida, miks mitte siis lasta kellegi pädevatel näpukestel asjale pisut vürtsi lisada. Omal käel alustanud, seejärel AL Drift Teami poiste käe all küpsenud, WiseFabis karastunud ja oma asutust pidades targemaks ja kogenenumaks saanud mees võiks kõigi eelduste kohaselt hakkama saada kõige jaburama ideega, mida autouviline klient uksest sisse suudab lohistada.
Aga miks ikkagi hakkas üks eemalt vaadates normaalne inimene, kes tegelikult teenis leiba helitehnikuna ja pidas oma pisikest stuudiot, ühel heal päeval puhaste kätega helipuldis istumise asemel hoopis määrivaid torusid painutama?
Harri ise arvab, et talle lihtsalt meeldib see, mida ta praegu teeb. Järgneb pikk monoloog, kuidas lapsena legodest võidusõiduautosid ehitanud poiss käis isaga võistlustel ja tahtis kihutamise asemel pigem just mehaanikuks saada. Läbi käivad nii „Linnaring,“ kui Lasname Kanalis peetud „ Speedestid.“ Jõuan veel mõelda, et omaarust nagu noored mehed, aga ikkagi saame juba koos ohata – küll olid vanasti asjad ilusad ja lihtsad…
Palju maksab on alati selline rusikaga makku teema. Tegu on nii spetsiifilise alaga, et kindlat hinda näiteks mõne levinuma sõiduki turvapuurile ei saa tekkida. Isegi kaks täiesti identset autot, mis hakkavad võistlema samal spordialal võivad oma töömahult kordades erineda. Iga projekt on unikaalne ja samamoodi on unikaalne ka hinnakiri. Kõik on puhtalt kokku leppimise küsimus ja seega ei saa siinkohal avaldada isegi umbkaudset summat mõne komponendi kohta. Võime ju panna lugejale ümartoru letihinna, aga seda oskab vast iga huviline ka ise leida.
Küll aga tasub kindlasti oma mõtete ja soovidega pöörduda, sest turvalisus on teatavasti asi, millega ei tasuks riskida. Keevitajast hea sõber, või veel hullem naabri sõber või sugulase tuttav, võib küll valmis meisterdada välimuselt samasuguse toote, kuid kas kõik on ikkagi nii nagu peab?
Erinevate sporidialade reegliraamatud on tihti paksud vihikud, mis täis tehnilisi nõudmisi nii materjalile, kui mõõtudele ja asjade paigutusele. Mis sobib ühele, ei pruugi olla lubatud teisel. Isegi kui asjad on tehtud õigesti, aga vales järjekorras võib tulemuseks olla lootusetu kaos. Weldworksis on aegade jooksul ilmselt prügikasti lennanud mitme täispuuri jagu torusid, mis erinevatel põhustel on valesti saanud. Teisalt on selle käigus kujunenud arusaamad ja tehnoloogiad, kuidas asju teha nii, et hiljem näiteks ka Eesti Autospordi Liidu inspektorid asjad sobivaks kiidaksid ja vajadusel sertifikaadi väljastaksid. Kokku on tegutsemisaja jooksul sellest värkstoast väljunud kindlasti üle kümne täis turvapuuri ja lugematul hulgal pisemaid turvakaari ja muid väiksemaid töid.
Kõik „Ägedad“ küsimused on otsa saanud, aga veel ei raatsi koju ära minna. Toetan tagumiku vastu Drifti autoks saavat e46 BMW-d, lasen silamadega üle ilmselt Eesti kiireima Audi S4-a ja oma järge ootava M3 BMW ning toksin varbaga Turbo-Rullika dragi slikki. Kuna midagi targemat pähe ei tule, siis tulistan, et „ Mis edasi, kus viie või 10 aasta pärast?“ Koju mitte minemise suunalt vaadates oli tegu ilmselt õige küsimusega, sest mõtteid ja visioone on Harril palju. Põhilisemalt tahaks tekitada omale metallitöövõimekust treimise ja freesimise näol ning võimalikult kaasajastada olemasolevaid- ja hankida uusi vahendeid.
Tuleb välja, et Eestis on selle pigem kitsa ala peal üpriski suur konkurents ja lisaks hulgalistele soperdistele on palju ka tõsiseid tegijaid, kellede käe alt tuleb kohati lausa keevituskunsti mootorispordi võtmes. Ree peal püsimiseks on tarvilik omada lisaks headele kätele ka vastavat masinaparki.
Hea masin maksab jällegi lolli moodi raha ja selle teenimiseks on omakorda vaja lolli moodi tööd teha. Noogutan selle kõige peale mõistvalt ja pobisen midagi, millest isegi täpselt aru ei saa. Lahkun kindla teadmisega, et kui mul kunagi on tarvidus ülelaetud Kamazi mootoriga kiirendus Volkswageni või allveelaev-drifteri jaoks turvapuuri, siis tean kindlalt kuhu päärduda. Ehk suutsime lugejale ka pisukese selleteemalise vihje jagada.
Värsked kommentaarid