Üleelmisel nädala neljapäeval sai masin kokku laotud peale Rutja võistluse kahjustusi, korra päikesekätte aetud ja bahhboom käis see õlifilter jälle kaheksasse ja kogu kapotialune läikis. Kuna kindel plaan oli kohale minna E30 kokkutulekule mis toimus Eesti teises otsas ja pidime liikuma hakkama laupäeva varahommikul , siis oli vaja kiirelt mingit lahendust. Õnneks leidsime oma lõputust varuosahunnikust v8 õlifiltri korpuse ja sai tellitud reedeks ka vastav filter, siis tundus, et õnn on tulnud meie õuele. Neljapäeva öösel käis see korpus auto külge, reede hommikul kimasime Hydroscandi voolikute järele, et saaks uus õlifilti jalg mootoriga ühendatud.

Teadagi nõuab selline hobi nagu dragrace natukene rohkem finantsi kui õhtune kaks-saia-üks-piim poeskäik, siis oli härra Lillevars ennast lubanud reedel Smashile helinuppe keerama ja väikest lisaraha teenima.

Kuna kogu tiim v.a. mina ja Märt, olid mööda Eestit laiali, siis toimetasime kahekesi garaasis. Töö käigus selgus, et ühe vooliku ots on vale ning ka karter vajab modifitseerimist. Samuti oli vale ka tellitud õlifilter. Järgnev vaatepilt oli umbes selline, et Harri tegi Smashil ühe käega heli, teisega rippus telefoni otsas ja juhendas garaasi tegemisi. Lõpuks sai vooliku ots garaasis olevate tükkide ja väikese improvisatsiooniga lahendatud, aga kus kohast saada reede öösel õige õlifilter? Võtsin appi sotsiaalmeedia, kirjutasin kõikvõimalikele inimestele kellel võiks filtrit olla ja kaalusin juba Tartusse sõitmist, kuna kurjad keeled rääkisid, et seal olla võibolla õige asi saada. Motivastioon oli kadunud ja lootus samuti. Lõpuks tegi Harri seda mille pärast teda ka vabalt Potteriks võiks kutsuda ehk siis võlus Tallinnast välja õige õlifiltri. Märt kimas kähku linna, filter näpus tegi härra Matti Küütile sügava kraapsu ja vajutas oma Skodal hiirepesa sumpsist välja. Kui Märt filtriga garaasi jõudis oli kell juba umbes pool kolm öösel. Õnneks filter sobibs ja kõik oli titi-miti. Hüppasin siis meie rohelisse pirtsutavasse bee-emm-veesse, võtsin kõne Harrile ja teatasin tähtsal toonil, et auto on valmis käivitamiseks. Vajutasin õigeid nuppe õigel ajal ja kostuski heli mis viis igasuguse une ja eta lõhn täitis toa. Õlirõhk olemas, mootor soe, midagi ei leki, kõik käib nagu kellavärk – see oli midagi ,mida me ei ole tükk aega näinud ega kuulnud…..ja nüüd koju magama…

Järgmise päeva hommikuks oli Harri maganud vist heal juhul kaks tundi. Pakkisime asjad ja ajasime auto treila peale. Ranno läks bussi rooli ja meie võtsime kõrvalt toast minu rullnoka ning meie tripp lõunasse algas. Üritusel sai palju positiivset tagasisidet ja oli väga palju inimesi kes tundsid huvi meie tegemiste vastu. Jõudsime kenasti koju tagasi kolme karika ja mitmete auhinnaks saadud toodetega. Aitäh kõigile!

Esmaspäeva õhtuks olime ennast enam-vähem välja puhanud, asjad lahti pakkinud ning garaasi ära koristanud. Teisipäeval oli juba planeeritud testipäev Haapsalus mille eest tahaks tänada Carl Vaher. Kuna Eesti ilm on sama ettearvamatu nagu meie dragi auto, siis terve teisipäev oli vihmane ja see tähendab teadagi väga libedat rada. Õhtuks oli suurem vihmasadu järele jäänud ja meie Haapsalus platsis. Harri tegi oma legendaarseid sabaliputamisi ja vaatamata irdunud kütuselatile saime kinnitust, et oleme nädalavahetusel platsis EDRA Nationals-il.

Nagu ikka, siis hakkab meie võistlusele sõit pihta garaasis kogunemisega mille juurest ei puudu väsinud nöod ja hommikukohv, asjade pakkimine, veel üks kohv ja minek. Võistlusele kohale jõudes kiirelt telk püsti ja rullikas tehnilisse kontrolli.

Kokkuvõte nädalavahetusest on järgmine:
Esimesel päeval tegime kokku neli sõitu millest kahel korral lõhkusime stardis pooltelje. Kolmandal sõidul ei läinud neljas käik sisse, gaas maha, lõpuks käik sisse ja edasi. Finisis selgus, et vaatamata käigujamale tuli ajaks üllatavad 10.1 . Oli näha potensiaali, et masin võib rajal kulgeda kiiremini kui eelmise aasta rekord 9.9, mispeale kodanik Weldworks läks pika sammuga klassi muutma, kellegile mitte midagi ütlemata. Edasi sõitsime Super Comp klassis.

Laupäev, päike lõõmas, higi voolas, rajal ülihea grip (kiidame EDRA – Estonian Drag Racing Association), ootused olid suured ja tuju hea. Pooltelgi võtsime ennetavalt kaasa suure varuga. Päev läbi vaevas meid kohapealt saamine. Üks hetk suutsime lõhkuda kaks pooltelge korraga. Tiim tegutses kiirelt ja peagi olime jälle rajal. Kätte jõudis kvalli neljas ring. Kõrvuti oli meie roheline perevagun ja soome must ja kuri kupee mille omanikuks Perttu Sikanen. Süttis roheline tuli, kets käis ringi ja mõlemad Saksa inseneride lipulaevad tormasid kohalt minema nagu homset poleks. Sel hetkel valitses pealtvaatajate seas täielik vaikus, nagu ootaks kohtuotsust. Niipea kui kommentaator hõiskas välja Harri aja, mis oli REKORD 9.69 229km/h (60ft 1,47 aga stardis oli ratas ringi), hüppas kogu tiim korraga rahva seas üles-alla nagu väikesed lapsed kommipoes. Pealtvaatajad vilistasid ja plaksutasid. Külmavärinad käisid pealaest jalatallani ja kui see nüüd tuuleiil ei olnud siis tuli ka kerge pisar silma. Kui Harri finisis inimeste reaktsiooni nägi ja lõpuks oma aja teada sai siis oli näha ainult naerul nägu ja thumbs-up. Järgnes meeletu kallistamis ring ja pingelangus – kas tõesti terve talve pmst auto totaalselt ümber ehitamine hakkab lõpuks ära tasuma?

Pühapeval olime varakult kohal, et saaks tund aega trenni teha. Esimene sõit kompisime pidamise piire ja ei saanud stardis minema. Teine sõit läksime kindla peale, saime kohalt minema, 60ft oli täitsa ok 1,56. Peale neljanda käigu tõmbamist oli error ja sisse läks hoopis teine. Käis väike pauk, kompressioon oli kadunud ja masin veeti sleppis meie telgi poole. Nähes kuidas Harri sleppimise ajal autos kätega mulle märku annab, et KIIIRESTI on vaja asju tegema hakata, panin jooksu. Kaamera lendas suure kaarega Transiti tahaistmele. Rahvas kes telgis oli hüppas eest ära. Kogu tiim eemaldas üliheli kiirusel keset lennuvälja vana kõverat klappidega kaant. Juba oli jahutus vesi väljas, juba olid kõiksugu voolikud lahti ühendatud, juba ma otsisin õigeid tööriistu selle segaduse sees, juba oligi terve mootor algosadeks ja kogu selle mäsu ajal oli Tanel Simon ja Marko Klimov jõudnud Kivitammi garaasi, ilmselt kiiremini kui Eestis seadustega ette nähtud, et võtta uus kaas sirgete klappidega ning siirduda tagasi lennuväljale. Kõik see toimus umbes kolmveerand tunniga. Avastasime, et ka kolvid on rohkem kui natukene liiga saanud ja aeg hakkab otsa saama. Tuli tõdeda, et täna me rohkem ei sõida. Sellegi poolest oli üllatav, et selle miss-shiftiga sõidu ajaks tuli 10.7, mis arvestades asjaolusid ja rajal lihtsalt lõpuni veeremist, ei ole sugugi mitte halb.

AFTERMATH: Kogu selle jama põhjustas meile vigane kast. Saatsime viimsele teekonnale 2 kolbi, 12 väljalaske klappi, kepsu saaled ning eile õhtul mootorit avades nägime, et viiendas silindris on kahtlane risti jutt sees, mis ja millest see tekkinud on, on alles väljaselgitamisel.

Olgugi, et masin on laiali ja meil ei ole õrna aimugi kuidas me kolme nädala pärast töötava rullikaga Saaremaale võitslema jõuame, on siiski meel hea just selle 9.6 üle. To be continued….

Sindrinahk

Jätkuvalt oleme väga tänulikud meie sponsoritele ning abistajatele !

Hydroscand Eesti
Yacco Estonia
Stance.ee
Lexplast
Maxxecu Estoniau
Sleepers Garage
Plastprofiil OÜ
#värvikuningas
#jjfabrication
Windorf OÜ
#alsystems 
#novoral 
Unt & Leisson – Racing & Tuning Parts
Fifty Visual
Arbeiter Grupp OÜ
HL Autoosad
Randesko As
#foodmood
#harrisweldworks

ja loomulikult kõik keda pole ka siin märgitud, oleme äärmiselt tänulikud TEILE kõigile!

Galerii